Kiisler: tegelikult teeme ju koostööd

JLP kommunikatsioonibüroo avatud uste päev algas aruteluga variautorlusest, mis sai inspiratsiooni möödunudsügisesest arutelust Äripäeva veergudel. Vestlusringis osalesid Microsoft Eesti juht Rain Laane, Äripäeva arvamustoimetaja Vilja Kiisler ja JLP konsultant Kaspar Jõgeva. Arutelu modereeris JLP asutaja Kristi Liiva.

Mõttevahetusele tagasivaadates ütles Kiisler, et kommunikatsioonibüroode eesmärk peaks olema avalikku debatti elavdada nõnda, et sellest ühiskonnaliikmetel ehk lugejatel ka reaalselt kasu oleks. «Seal ei tohiks olla moonutamiseesmärki. Ja puhast promo pole mõtet pakkuda,» täpsustas ta.

Variautori paljastamine

Kuidas tuvastada säärast variautorlust, kus avalikku inforuumi selgelt moonutatud on? Microsoft Eesti juht Rain Laane selgitas, et arvamusdiilerite kliente on võrdlemisi lihtne tuvastada, viidates sellele et kui mõne inimese sulest ilmub äärmiselt kõrgetasemelisi tekste ning ta ei suuda avalikel esinemistel ühtki asjakohast mõtet välja öelda, siis suure tõenäosusega ongi tegu inimesega, kes oma juttu ise ei kirjuta. «Kui poliitik reaalselt ei suuda midagi öelda või ütleb “ei kommenteeri", siis on asjad kahtlased,» täpsustas Laane.

Kiisler tõi näite Eesti laevandusärimehest, kelle nime alt avaldati möödunud aasta teises pooles äärmiselt emotsionaalseid kuid üllatavalt hästi konstrueeritud mõttejuppe. Nii ajakirjandus- kui suhtekorraldusringkondades on artikli tegelik autor teada, kuid just sedasorti variautorlust Kiisler informatsiooni moonutamiseks peabki. «Selge on see, et antud ärimees ise sellist juttu ei räägi,» ütles ta.

Kiisleri sõnul avaldatakse analoogseid arvamuslugusid seepärast, et teatud isikute suhtes võib olla mingil ajahetkel oluliselt kõrgendatud avalik huvi ning neilt ei saada ühelgi teisel moel kommentaari. JLP partner Marek Unt ja konsultant Kaspar Jõgeva on arvamusel, et ajakirjandusväljaanded võiks siiski kaaluda selliste artiklite avaldamata jätmist, olenemata sellest et avalik huvi kõrgendatud on. «Taustsüsteemi mittevaldav inimene võtab ju seda informatsiooni tõepähe, et vot kui tore mees, kellele kõik liiga teevad,» ütles Jõgeva. Ta lisas, et seni kuni ajakirjandusväljaanded kui väravavahid selliseid «pirukaid» sisse lubavad, säilib ka nõudlus analoogsete tekstide järele ning leitakse ka väravalööja.

Eesmärgiks rikastamine

Liiva tegi ettepaneku, et ajakirjanike ja suhtekorraldajate vahel peaks kehtima n-ö hea tava kokkulepe, mida mõlemad osapooled austaksid. Ta nentis, et Eestis leidub erinevate käitumismaneeridega majasiseseid suhtekorrajaid ja kommunikatsioonibüroosid, kuid tegelikult võiksid kõik headest tavadest kinni pidada. Liiva pakkus, et need tavad tuleks turuosalistel ise sõnastada ja andis välja veksli tuua teema lauale erialainimeste seas.

Kiisleri sõnul on ajakirjanike ja suhtekorraldajate eesmärgid on erinevad – ühed kaitsevad lugejate, teised klientide huve, kuid keskenduda tuleks ühisosale. «Tegelikult teeme ju koostööd. Aga see koostöö võiks käia põhimõtete järgi, mille eesmärk oleks avalikku ruumi rikastada,» ütles ta. «Hindan väga kõrgelt Kristi Liiva missiooni sõnastada häid tavasid. Ülima lugupidamisega suhtun sellisesse ettevõtmisse,» lisas Kiisler.